Jõulud tulid sel korral ka Muumiorgu!
 

Kui me sügisel kooli tulime, oli kohe selge, et I poolaastal asub 2.a klass värskendma oma tutvust Muumide, nende sõprade ja seiklustega.

Ja mitte ainult värskendama, vaid ette valmistama etendust, et ka teistele ühte jõululugu tutvustada.

Nii ka läks. Läbi loeti hulganisti Tove Janssoni ja tema ainetel kirjutatud Muumitrolli-lugusid.

 

Õpetaja Piret sai täiendada oma 20 aastat tagasi tehtud dramatiseeringut, sest kõik lapsed vajasid ju rolli ja lapsi oli täpselt 24. Muusikatundides õppisid lapsed selgeks mitu laulu ja rütmipilliloo. Ikka selleks, et Muumilugu paremini kõlama hakkaks! Suur aitäh õpetaja Kaiele!

 

Novembris hakkas tööle lavakujunduse-töötuba, mida viisime läbi kunsti- ja tööõpetuse tundides, valmis lavakujundus ja butafooria: käbimustriga kahhelahi, supelmaja, paat, Väikese My pesa, Muumipere tool, palju kuuski, valmis õmmeldi isegi lumepallid.

Aitäh kõigile, kes tõid meile pappi! Seda kulus palju ja jäi natuke ka üle tuleviku tarbeks. Suur aitäh õpetaja Merlele, kes ulatas oma abikäe kõige kiiremal hetkel: lapsed olid terve päeva töötoas ehitanud, väsimus oli saavutanud juba oma kriitilise piiri, värvi lendas nii riietele kui ka linoleumile, aga kuused olid ikka veel "istutamata"! Siis tõttaski appi osavate kätega õpetaja Merle, kelle oskuslikul tegutsemisel olid kuused nagu võluväel rivis.

Paadisilla meisterdasid meile õpetaja Simmo juhtimisel 9. klassi poisid – suur aitäh teile!

 

Ja kes see nüüd enam täpselt seda hetke mäletab, aga kodude salakambrites ja meie kooli käsitööklassis olid ühel hetkel tööle hakanud kostüümikunstnikud-õmblejad – näitlejad vajasid ju hädasti kehakatet! Suur aitäh Wolfi emale, kes kutsus ühel õhtul vanemad, kes vajasid abikätt, õmblustöökotta, suur aitäh kõigile lastevanematele nende suurepäraste kostüümide eest ja käsitööõpetaja Saalele, kelle osavate käte abil valmisid muumide kõrvad ja sabad!

 

Paralleelselt kogu selle suure meisterdamisega käisid aktiivselt etenduse proovid.

Iga päevaga jäi klassis koolipinkide jaoks ikka vähem ja vähem ruumi. Vahel tõsteti mõni pink koos toolidega ukse tahagi, kõik ikka suure kunsti ja õnnestumise nimel. Usinasti õpiti nii enda kui ka teiste teksti, sest iial ei võinud teada, kes puudub. Ja siis saabus 12. detsember, päev, kus pidi selguma tõde – kas kogu see suur tingel-tangel, mida klassinurgas küpsetatud on, ka laval kokku kõlama hakkab! Hommikul kell 7.00 ootasime nelja isa ja ühe emaga koolimaja ukse taga. Sisse me saime väikese hilinemisega, aga meid see ei morjendanud, siht oli ju silme ees! Aitäh Ville, Miku, Jakobi ja Beriti isa ning Miku ema. Lava sündis justkui võluväel!

 

Kui lava oli olemas, saime lõpuks tutvuda veel ühe olulise tegelasega – meie kooli helitehniku Karl Eriku (8CAL) ja tema meeskonnaga. Ja nagu selgus, olid nemad vaata et kõige tähtsamad tegelased. Sest kui lavalt saali ikka midagi ei kosta, siis on ju kogu see suur ponnistamine asjata olnud. Õnneks olid helinuppude keerajad samuti harjutanud. Päeva jooksul valmis ühiselt etendus, pealkirjaga Jõulud Muumiorus.

Esietendus toimus 4. tunni ajal – publikuks oli kooli juhtkond, õpetajad ja 1. klasside õpilased. Vastutustunne oli väga suur, aga ära tegime! Siis said väikesed näitlejad puhkama minna, et uueks päevaks jõudu koguda.

13. detsembril esinesime 2.–5. klassidele, nende õpetajatele ning õhtul kõige olulisematele – oma pereliikmetele.

 

Kulminatsioon ehk etendus peredele oli juba päris teatri moodi: sigin-sagin saalis, kavalehtede krabin, veel viimane pilk saali, kontrollimaks, ega mõni oluline pereliige puudu ei ole, ning siis võis alata. Kõik olid ennast õhtuks kokku võtnud ja lavalt rullus lugu, mis oli meile endile juba nii tuttavaks saanud, et lapsed olid oma tegelasega täielikult kokku sulanud. Laval tegutsesid Jutustajad, Muumitroll, Muumimamma, Muumipapa, Tusklik, Tusklikupreili, väike My, Sniff, Koduvana, Koduvana tädi, Filifjonka, kadunud Hatifnatt, Tuu-Tiki, Urr, Nuuskmõmmik, Kuusk, mutukas Salomee ja tema sõbrad ning sugulased. Ja kui teil juhuslikult ei õnnestunud seda etendust näha, siis ärge heitke meelt, lugege Tove Janssoni jutukest "Kuusk", saate natuke aimu.

Sel 13. detsembri õhtul, nii umbes kella seitsme paiku, sündis meie silme all veelkord üks võlutoiming – see juhtus siis, kui etendus oli lõppenud ja aeg oli lahkuda. Lavamoodulid, iga viimne kui lumehang, kuused, ahjud, sillad ja supelmajad, mäed ja lumepallid, helitehnika, saalitoolid, näitlejatest ja nende kostüümidest rääkimata – kõik kadus vähem kui 30 minutiga. Nagu seda kõike poleks seal kunagi olnud. Suur aitäh kõigile lastele ja vanematele! Ja suur aitäh huvijuht Maarjale, kes kogu perioodil, alates sügisest, kõige selle rassimise taga olemas oli ja nähtamatuid niite tõmbas.

Teatrimaagia oli selleks korraks meie võimlast kadunud, ... et ühel hetkel taas saabuda!

 

Piret

lavastaja ja 2.a klassijuhataja