Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus korraldas suvel toimuva noorte laulu- ja tantsupeo raames kõnevõistluse „Püha on maa“. Kõned kuuluvad laulu- ja tantsupeo traditsiooni juurde. Kõnelejad on väljendanud isamaalisi tundeid, väärtusi ning mõtestanud ajahetkes toimuvat. Noorte kõnekirjutamise võistluse idee sündis peo korraldustoimkonna soovist teada saada, kuidas väljendaksid oma mõtteid, tundeid ja vaateid peo tähtsaimad osalised – lapsed ja noored. Mida tähendab neile Hando Runneli sõnastatud, XIII noorte laulu- ja tantsupeo väärtussõnumit kandev juhtmõte „Püha on maa“ ning millise kõne peaksid nemad, seistes terve Eestimaa ees?
Võistlusele oodati osalema lapsi ja noori vanuses 7 kuni 27 eluaastat. Võistlus algas septembris. Osalejatel paluti kirjutada eestikeelne kõne pealkirjaga „Püha on maa“, pikkusega kuni 1800 tähemärki (sh tühikud). Töid hindasid žüriiliikmed- emakeeleõpetajad, asjatundjad Eesti Keele Instituudist, ajalehest “Postimees”, ajakirjast “Hea Laps” ning XIII noorte laulu- ja tantsupeo loominguliste toimkondade esindajad. Kõnesid hinnatati neljas vanuseastmes: 1.-4. klass, 5.-9. klass, 10.-12. klass, noored vanuses 20-27. Žürii poolt välja valitud kõned leiavad kas osaliselt või tervikuna kasutust XIII noorte laulu- või tantsupeo lavastustes ning avaldatakse laulu- ja tantsupeo „Teatajas“.
RÕÕMU JA UHKUSEGA ANNAME TEADA, et Merivälja kooli 9.klassi õpilane KADRI TOOMSALU oli üks võitjatest, juhendajaks muusikaõpetaja Leelo Jaanimägi. Võistlusele esitati kokku 112 tööd üle Eesti, millest valiti välja 30 kõne, meie Kadri sealhulgas. Õpetaja Leelo ja Kadri olid palutud jaanuari lõpus suurele kõnedegalale MUBA´s kus Kadri kandis ette ka oma kõne.
See on üks väga märgiline ja õnnelik hetk Merivälja kooli ajaloos. Ootame põnevusega sel 2023.a. suvel toimuvat noorte laulu- ja tantsupidu.
Kadri Toomsalu „Püha on maa“
Hinge kraabib võrdlus, et kui austus, aukartus või alluvus on püha ja maa lihtsalt pind, siis mis on neil ühist? Mis on meil ühist selle piiratud pinnaga? Keda painates võib painduda meie pandlikkus? Kumb on parem, kas looja või looming? Milleks kogu see vaev ja üleliigne energiakulu, mõeldes igapäevaselt välja enda aju kõige sügavamatest soppidest vastuseid küsimustele, millele polegi tegelikult vastuseid?
Milleks see kõik? See küsimus käib iga inimese peast läbi kasvõi kõige vaiksemates toonides ao aegses niiskuses või kui kodutee on vaevu märgatav. Aga see kodutee on just sinu kodutee, erinevalt teistest inimestest, kes samuti seda teed mööda kuhugile jõuda proovivad, on see sinu tee, sinu mõtteid nende peas ei ole. Ja nende mõtted sinu pähe ei jõua. See on sinu kodutee, kuniks keegi kõnnib sulle vastu, ja ainult siis mõtlete sina ja tema samast asjast :“ Miks ta minu tee peal on?“. Kas pole nii? Aga sellel teel on oma lugu, kuidas, millal ja miks see siia tehti ja ainult tee ise on teadlik, kellele ta kuulub, on see tee selle inimese oma, kes sellel rohkem sammunud on? Või hoopis selle oma kes ta ehitas? Või äkki kuulub inimesele, kes käskis selle tee ehitada?
See tee on vaid osake Meie maast, just Meie maast. See tee kuulub meile kõigile just sellepärast, et see on Meie maal. See tee on püha, püha on maa, mis tammutud läbi on miljoneid kordi. Püha on see, mis on Maa küljes kinni, nagu me kõik oleme.
Ka armastust saab võrrelda pühaga. Armastuse lõpp on nagu hellalt öeldud sõnad, mis tungivad pähe nagu surmaähvardus, kui kuulata ainult algust. Kui lõpus selgub, et kedagi ise painata toob vaid enda jalge ette suuremaid piinu, leiame end seistest vastamisi iseenda rüvetatud südame pinnaga. Selleks ehitame endi ümber müüre ja surume end alla. Kordame endamisi, uppudes mõtetesse, et kõige püham on veel ees. Aga püha ei liigu kunagi paigast, seda tuleb juurde, aga ära minna ei saa. Armastada ainult ajutiselt ei saa. Kui korra juba kellegi südamesse rüseleda, ei saa seda peatada niisama, nagu ei saa peatada vihmasadu ka kõige suurema tahtmisega. Armastus on püha. Püha on see, mis tõi inimesed üksteisele lähemale.
Püha on inimese enda südames või on ta kusagil, kui otsid pimeduses teist pimedust. On see mõni inimene või kevade lõhn, märjal asfaldil peegelduvad autotuled, soe kallistus tuulisel tänaval, peas kinni olevad luuletused või sõnad, mida lauldes kaovad homsed mured, otsustab igaüks ise. Iga püha siin ilmas leidub Maa peal. Oleme ise pühad, lubadused, soovid ja tänud. Olla kellegi täitmata lubadus või täide läinud soov, olla piiritu- see on püha. Pühal Maal.
